Gerda ja Melissa Sloveenias: märts 2016

neljapäev, 31. märts 2016

Seiklusi siin ja seal

Vabandame, et pole ammu midagi siia kirjutanud, oleme nüüd olnud vahepeal päris hõivatud ja ei ole olnud aega väga toas istuda.

Kolmapäeval käisime ekskursioonil, mis oli väga vinge!

Meie ekskursioon algas hommikul 7.45, kui ühiselamu lähedal bussijaamast oli väljasõit. Esimene peatus oli siis umbes üle 100 km Nova Goricast väljas, kus näidati meile Sloveenia kõige sügavamat järve. Nii palju kui kohalike jutust aru saime, siis sinna on ära uppunud 4 sukeldujat, kuna sealne sukeldumine pidi olema raskendatud ja keeruline. Praegu on teada, et järv on 60 m sügav, kuhu on sukeldujad jõudnud, sealt madalamale minemine pidi olema juba riskantne. See koht oli väga ilus ja vesi oli nii sinine, ümber olid väga kõrged mäed, järv oli täpselt mägede vahel. Koht, mida tuleks kindlasti Sloveeniat külastades vaadata.

Sloveenia sügavaima järve kõrval olev veestik

Sloveenia sügavaim järv

Teine peatus oli siis Dolenji Novaki külas, kus läksime külastama ühte salajast teise maailmasõja aegset haiglat, mis nüüdseks on siis muuseumi kujul. Haigla nimi on Franja haigla, ning oma nime on ta saanud haigla juhi ja arsti järgi, kelle nimi oli Franja Bojc Bidovec. See haigla oli juhitud Sloveenia partisanide poolt alates detsember 1943 kuni sõja lõpuni. Haigla asus mägede vahel ja oli väga peidetud, et vaenlased seda ei leiaks. Seal ravitseti haavatuid partisane, ning nende silmad kaeti kinni kui neid sinna viidi, et keegi ei saaks teada haigla asukohta, ning vaenlased ei saaks seda hävitada. Kahjuks oli kogu ekskursioon sloveenia keeles, siis ei tea me just väga palju asjade ajaloost ja olemusest, teame vaid nii palju kui meile siis inglise keelde ära tõlgiti. See koht oli tõeliselt kaunis, kui oskaks vaid seda kõike sõnadesse panna, kuid see on võimatu! Need mäed, mis meid ümbritsesid, need joad ja veed, mis seal jooksid, see kõik oli tohutult vapustav ja kaunis vaatepilt! Kahjuks oli kohe alguses öeldud, et seal ei tohi pildistada ja kahjuks ei saanud me seda kõike kaunist jäädvustada, kuid võtsime googlest mõned pildid, et saaksite natukene aimu ja ettekujutlust, milline see kõik välja nägi!

Täpselt ei mäleta, kuid seal vist tehti niiöelda operatsioone ja võeti kuule välja jne.

Ülevalt vaates haigla ala

Köök

Patsientide voodid

Puhkeruum

Trepp, mis viis üle haiglasse

Kahjuks oli 2007. aastal seal paduvihmade tõttu väga suur üleujutus ning paljud majad ja osad haigla alast, said kahjustada ning need taastati ja alates 2010. aastast on taas võimalik haiglat külastada. Nagu piltidelt võib juba näha, on tegemist väga kauni kohaga, ning raske on piltidega või sõnadega kirjeldada seda kogu nägemust ja elamust, mis me seal saime, sest nagu öeldakse oma silm on kuningas! Juhtud sinna kanti minema, siis see on koht, mida tasub kohe kindlasti külastada! Väärt kogemus ja pilet ei ole ka kallis, kõigest 4 eurot, sellise kauni vaate ja ajaloo eest.

Kolmandaks peatuseks oli siis linn, nimega Skofja Loka. Kõigepealt läksime me ülesse Skofja lossi juurde, kus siis asub ka muuseum ja saab sisse minna uudistama, kuid kuna olime ekskursioonil ühe Nova Gorica kooliga koos, siis pidime käima ja tegema kõike, mis nemad ja nende kava ei näinud ette muuseumi külastamist, seega kohtusime lossi juures giidiga, kes tegi ekskursiooni Skofja Loka linnas. Meie jaoks meenutas see linn pigem Tallinna vanalinna. Kõik oli vanaaegne ja hästi kena, ja samas ajalooline. Jalutasime palju ringi ja uudistasime erinevaid maju ja kujutisi. Hiljem külastasime ühte kohvikut, kus võtsime tassike kohvi ja kooki. Kui söödud ja joodud oli kell juba saamas nii palju, et oli aeg minna tagasi bussi juurde ja meie ekskursioon hakkas läbi saama, ning algas sõit tagasi Nova Goricasse.

Tohutult kaunis vaade ja väga kena sild Skofja Lokas

Skofja Loka mäe üleval olev loss/ muuseum

Reis oli väga tore ja jäime igati rahule, ega kahetse, et sinna läksime ja ühe päeva meie Sloveenias oldud ajast kulutasime. Kaasreisijad olid küll VÄGA lärmakad ja veidi ülemeelikud, kuid saime hakkama. Giidid rääkisid igalpool vaid Sloveenias keeles, ning me ei saanud midagi aru. Õnneks olid meiega kaasas ka Martin ja Alex, kaks kohalikku poissi, kes eelmisel kuul oli praktikal Eestis, Rakveres. Nemad siis olid meie tõlkijad terve reisi vältel, tänu nendele saime ka siis veidikene aimu ajaloost ja kohtadest, kus me käisime!

esmaspäev, 28. märts 2016

Restoranid

Gerda restoranis Gostlina Metulj

Mina siis töötan restoranis Gostilna Metulj, mis asub Nova Goricas ja 2 km kaugusel meie ühiselamust. Restoran on päris pisike, kuid väga kaunis ja hubane. Töötajaid just väga palju ei ole, ning vahetused ja tööpäevad on pikad. Uurisin veidikene, kuidas nad tööl käivad, mis vahetustega ja kui kaua, selgus, et on kaks vahetust, üks on 9-st 15-ni ja teine vahetus on 15-st 22-ni, ehk restorani sulgemiseni. Mis mind kõige rohkem üllatas oli see, et neil on nädalas AINULT 1 vaba päev. Mina siis vaatasin imestunult otsa, et kas tõesti, ainult üks ja nad vastasid sellepeale, et see on täiesti normaalne ja nad ei näe selles midagi imelikku. Köögis on korraga tööl peakokk ja siis üks abiline ja praegusel ajal ka mina. Teeninduses on korraga 2 inimest. Kõige rohkem rahvast käib lõunati, kus on köögis ikka päris korralik ja tihe jooksmine.

Nii hinnad kui ka söögid on restoranis väga head. Näiteks saad suure taldriku täie mereande, ainult 10 euroga, Eestis tuleb selle eest maksta ikka tunduvalt rohkem. Sellega meenubki kohe üks vahav päev restoranis, kus pidin puhastama kalmaare ja sorteerima kaheksajalgu, oii, oli see vast alles hirmus. Alguses võtsin kaheksajalad 2 näpu vahel kätte ja endal jube kole nägu peas. Kui teised töötajad seda nägid, hakkasid nad kõik kõva häälega naerma ja mul oli ikka päris häbi, ning siis mõtlesin, et okei mis seal ikka võtan siis juba peoga neid, et ega ei saa näidata, et ma mingi äpu olen ja OI ÜLLATUST, see ei olnudki tegelikult nii rõve ja jube kui alguses tundus. Ma ISEGI sõin kalmaare ja kaheksajalgu täna, ja oii kui head need olid, teinekordki võin neid süüa!

Restoranis Metulj friikartulid, kalmaarid ja kaheksajalad

Sealiha šnitsel kartulipudru ja chilli-kastmega

Kala, koos pestokastmeste kartulite ja sparglitega

Pooltoores liha, koos sparglite, kastme ja selliste pehmete taignaste pallidega (täpsemat nimetust ei oska kahjuks öelda, kuna nende nimi oli väga keeruline ja ei mäleta seda enam)

Võiroos koos toore lihakotletiga ja kaunistuseks marineeritud kurgilaastud ja paprika

Metulj köök

Singi ja juustuga täidetud pannkoogid jahu,muna,riivsaia paneeringus

Metulj köök

Inimesed Metulj resotranis on väga toredad ja sõbralikud, nii abivalmid ja enamjaolt kõik räägivad inglise keelt, seega igav mul just ei hakka seal. Ülemus on hästi tore vanem meesterahvas, kes siis töötab ise ka seal igapäevaselt teeninduses. Koguaeg kui töötajad omavahel midagi räägivad ja ma midagi aru ei saa ja kõik naerma hakkavad siis ma hakkan ka naerma ja ütlen, et "jaja", siis kõigil jälle nalja palju ja hakatakse mulle nende juttu inglise keelde tõlkima. Töötajad hoiavad mind väga ja koguaeg küsivad kas ma soovin midagi süüa või juua, või soovin ehk väikest pausi teha ja istuda. Restoran on väga timm ja ei ühtegi paha sõna!

Soovitan soojalt!

Melissa restoranis Gostilna Pri Hrastu

Mina olen restoranis Gostilna Pri Hrastu, mis asub meie ühiselamust 3 km kaugusel ja sinna lähen ma jala igal hommikul. Minu tööpäev algab kell 8.00 ja lõppeb 15.00. Restoran on lihtsalt super, nii keskkond, miljöö kui ka sealsed inimesed ise. Klienditeenindajaid on meil 2-3, olenevalt nädalapäevast ja tööpäeva koormusest ning köögis on tavaliselt korraga kaks kokka ning kui on väga palju tööd siis on korraga köögis 3-4 kokka. Mind koheldakse restoranis väga hästi, inimesed on minu vastu lahked ja mind hoitakse seal väga ja tuntakse pidevalt huvi, kas vajan või soovin midagi. Hea on tõdeda, et inimesed ei ole mornid ja masenduses, vaid lõbusad, teevad ikka nalja ja lõbus on nendega töötada. Olen saanud proovida palju erinevaid toite, näiteks šokolaadi sufflee külma vaniljekastmega ja see oli tõsiselt hea. Täpsemat nimetust ma ei oska kahjuks öelda, kuid neil on olemas ka lilla kartul, kuna sellel oli keeruline nimi siis ei oska seda siia ka täpsemat nimetust panna.

pühapäev, 27. märts 2016

Nädal hiljem

Meil on olnud üks väga vahva nädal!
Käidud on väga paljudes erinevates ja põnevates kohtades, saadud erinevaid maitseelamusi ja vahvaid kogemusi.

KOOL

Koolis me käime Šempeteris, kuhu me peame sõitma bussiga. Buss on tasuta ning bussijaam asub meie ühikale väga ligidal, seega pikka maad pole kuhugi minna. Kool on enamjaolt sama suur kui Rakvere Ametikool. Enne kooli on väga ilus tiik, kus on nii parte kui ka luikesid, kes ka vahest niisama mööda kooli esist ringi uitavad. Koolis väga palju inglise keelt ei räägita, kuid leidub ka neid õpilasi ja õpetajaid, kes ikka mingil määral saavad aru ja oskavad ka vastu rääkida. See nädal saime olla kaks päeva kooli sööklas ja ka ühe päeva õppeköögis, kus meile väga ei meeldinud. Üleval koolisööklas on nii, et läheme kaheksaks kohale, oleme kuni poole kümneni ja siis läheme kooli eest bussiga tagasi Nova Goricasse ühte kooli, kuhu siis transpordib teine kool süüa ja meie lähme seda õpilastele välja serveerima. Nova Gorica koolis meile väga meeldis, kuna see oli midagi teistsugust ja uut, ning väga vahva oli näha ja suhelda erinevate inimestega. Kooli kohta ainus negatiivne tagasiside on vist koolis olev õppeköök, kus meile ei meeldinud olla. Raskuseks jäi enamjaolt keel. Nemad ei saanud meist eriti aru ja meie neist. Õpetaja räägib inglise keelt minimaalselt, ja enamjaolt ei saa millestki aru, kuid meid õpetas üks neljanda kursuse poiss Luka, kes oskas enamvähem inglise keelt. Tol päeval, kui ole õppeköögis, siis aitasime Lukal valmistada kohupiima-mee desserti, mis ei olnud väga raske valmistada. Kui söögid olid valmis, pidid õpilased need restorani viima, seejärel läksime meie kõik õppeköögis olevad õpilased ka ise restorani, kus siis õpetaja seletas, mida täna süüa tehti ja millest miski koosnes ja seejärel sai igaüks toite süüa ja maitsta. Hiljem kui söögid olid söödud, hakkas köögi koristamine pihta. Hügieenist nad just väga palju lugu ei pea. Õpetaja kõndis terve päev köögis ringi, juuksed lahti ja kokamüts puudus. Samuti ei olnud õpilastel kokamütse vaid tavalised nokamütsid peas ja mõni kandis tavalisi tosse. Kokajakki ei kandnud ükski õpilane vaid kõigil olid seljas tavalised valged T-särgid.

ÜHISELAMU

Ühikas on meil väga kena, võib täiesti rahul olla. Saime omale ilusa toa, vaatega mägedele. Tuba meenutab veidikene laeva kajutit. Sellistes sinistes ja heledates toonides. WC ja vannituba on kõrval toaga kahepeale ja ei saa nuriseda millegi üle, meie oleme rahul. Inimesed ühikas on nii ja naa, mõned on pidevalt juua täis ning siin on väga normaalne ja tavaline olla igapäev pilves ehk suitsetada kanepit. Samas leidub ka väga toredaid ja sõbralikke inimesi, kes meid isegi ei tea ega pole suhelnud, kuid kui meid näevad siis juba kaugelt hõikavad "hei" või "hello". Ühikas on olemas ka peaaegu igal korrusel joogi ja maiustuste automaadid. Näiteks maksab väike topsike kohvi 50 senti ja maiustused kuskil 0.6-1€. Samuti on olemas ka väikene niiöelda tee valmistamiseks mõeldud köögike. Siia tulles öeldi meile, et pliite midagi pole ja ise süüa teha ei saa, kuid nii ka nüüd päris ei ole. Väikses köögis on täiesti olemas nii pliit, külmkapp kui ka veekann, puudus vaid pann, pannilabidas jne, kuid need ostsime ise mingi 5 euroga, ning saame ise endale süüa valmistada. Kahjuks on veidikene jama, et puudub toas olev külmkapp, kuna kööki väga oma asju ei julge külmkappi viia, sest arvatavasti need süüakse sealt ruttu ära. Ühikas on jaotatud mitmeks erinevaks osaks, on alaealiste pool, täiskasvanute pool jne. Poisid ja tüdrukud on samal korrusel, kuid vahel on vaid kaardiga käiv uks, mis sulgub kell 9 ja siis ei saa enam poisid ega tüdrukud üksteise tubades käia. Ühikas peavad kohalikud õpilased olema kell 9 ja 4-6 on neil aeg, kus nad ei saa ühikast välja, kuna peavad olema oma tubades ja õppima, mida kontrollib ka komandant. Õnneks ei ole meil nii karme reegleid ja meie saame olla väljas 11ni ja nädalavahetustel poole 2-ni ja kui ette teatame siis saab ka kauem. Tüdrukute poolel on neli erinevat komandanti, kes tavaliselt kontrollivad tube kella 10 paiku. Iga reede on koristuspäev, kui tuleb vahetada oma voodipesud ja need panna uksetaha olevasse prügikotti. Samuti on all receptionis turvamehed, kes siis valvad, et õpilased hiljem välja ei läheks ja ühika tulles alkoholijoobes ei oleks, kuid nii palju kui aru saanud olen, siis on nad vist ainult nädalavahetustel siin, alates kella 11st. Samuti on ühikas võimalus süüa hommiku-, lõuna- ja õhtusööki, mis siis muidugi maksavad. Käisime ka ise ühel hommikul all söömas ja imekombel ei pidanud me pettuma, kuna saime kõhu ilusti täis ja toidud olid maitsvad. Võtsime krõbinaid piimaga ja kõrvale tegime singi-juustu saia, mis oli ka väga hea.

VAATAMISVÄÄRSUSED

Oii kui kaunis on siinne loodus!! Oleme käinud ühika läheduses asuvates mägedes, kus oli väga kena vaade ning kaunis loodus. Samuti olid seal olemas grillimisplatsid, ning arutasime kohalikke sõpradega mõtet, et järgmine nädalavahetus läheme sinna grillima ja lõbusalt aega veetma. Üldse on loodus siin väga kena ja kõik kohad puhtamad, kui Eestis on. Kuna aega meil päris palju, siis käimisi ka olnud omajagu. Näiteks on meil siin suhteliselt lähedal üks kasiino Perla, kus me käime vahel jäätist ostmas, kuna seal on väga head jäätised ja maksavad vaid 1,1€, samuti on siis palju Perkana poode, mis on pisikesed, kuid seal on väga head pirukad ja pitsad, mida me vahel ostame kui läheme jalutama ja nälg on vaevamas. Samuti on siis olemas kaks suurt ostukeskust, mis asuvad üpriski lähedal ja ei ole pikk maa kuhugi minna. Üks on Supernova, kuhu on umbes 2 km minna ja teine on Qlandia, mis on kuskil 1 km, see on suurem ostukeskus, kui Supernova ja seal on kohe sisenedes üks väga hea odav söögikoht, kus saab 5-6 euroga ilusti kõhu täis ja toidud on väga kodused ja maitsvad. Teenindus on seal kiire ja saad oma toidu koheselt kätte ja võid minna ja valida kas süüa õues või sees.

Käisime eile taaskord Itaalias, kuhu me siis läksime jala, kuna meie linn, kus asume on suhteliselt Itaalia piiri lähedal. Jalutasime kuskil tunnike, kui jõudsime Itaaliasse Goriziasse, kus me siis jalutasime ringi ja vaatasime ilusat loodust. Vahepeal möödusime ühest ilusast kloostrist, mis asub päris meie ühika läheduses. Seejärel leidsin ma ühe muuseumi, kuhu me siis ka sisse läksime, maksime 3 euri ja muuseum oli super! See oli sõjamuuseum, vaatamist oli väga palju, mitu korrust oli seal. Sealt edasi läksime sisse ühte pisikesse, kuid väga ilusasse kirikusse, mis asus kohe muuseumi kõrval. Kui veidikene edasi kõndida tuli suur Gorizia loss, kuhu me siis tahtsime ka ruttu sisse minna uudistama, kuid ennem tuli meil osta 1,5€ maksev pilet ja meie tuur lossis võis alata. Lossis oli päris külm, kuna see oli nii suur ja kivist, kuid väga ilus ja vaatamist jagus. Hiljem jalutasime lossi juurest muudkui alla, kuni jõudsime keskväljakule, kus asus väga suur ja võimas kirik, kuhu me ka õnneks tasuta sisse saime. Samuti oli keskväljakul parasjagu toimumas mingi vanavaralaat, kus Melissa endale sisseoste tegi. Jalutasime veel veidi ringi Itaalias ja siis läksime tagasi Šempeteri, kus pidime tund aega istuma bussipeatuses ja ootama bussi, et saada tagasi Nova Goriciasse.

LIHAVÕTTED

Kuna täna (27.03) on Sloveenias suur püha ja lihavõtteid tähistatakse suurelt olid KÕIK suured ostukeskused kinni ning ka toidupoed, seega olime Melissaga päris mures, et millest me küll täna toitume, kui kõik kohad on kinni. Õnneks peale pikka jalutamist jõudsime Perkana pirukapoeni, mis oli täna meie õnneks avatud ja ostsime omale õhtuks pirukaid ühikasse. Samuti keerati täna öösel Sloveenias kella ja oleme jälle Eestist tunnikesega maas.

PILDID