Seiklusi siin ja seal

Vabandame, et pole ammu midagi siia kirjutanud, oleme nüüd olnud vahepeal päris hõivatud ja ei ole olnud aega väga toas istuda.

Kolmapäeval käisime ekskursioonil, mis oli väga vinge!

Meie ekskursioon algas hommikul 7.45, kui ühiselamu lähedal bussijaamast oli väljasõit. Esimene peatus oli siis umbes üle 100 km Nova Goricast väljas, kus näidati meile Sloveenia kõige sügavamat järve. Nii palju kui kohalike jutust aru saime, siis sinna on ära uppunud 4 sukeldujat, kuna sealne sukeldumine pidi olema raskendatud ja keeruline. Praegu on teada, et järv on 60 m sügav, kuhu on sukeldujad jõudnud, sealt madalamale minemine pidi olema juba riskantne. See koht oli väga ilus ja vesi oli nii sinine, ümber olid väga kõrged mäed, järv oli täpselt mägede vahel. Koht, mida tuleks kindlasti Sloveeniat külastades vaadata.

Sloveenia sügavaima järve kõrval olev veestik

Sloveenia sügavaim järv

Teine peatus oli siis Dolenji Novaki külas, kus läksime külastama ühte salajast teise maailmasõja aegset haiglat, mis nüüdseks on siis muuseumi kujul. Haigla nimi on Franja haigla, ning oma nime on ta saanud haigla juhi ja arsti järgi, kelle nimi oli Franja Bojc Bidovec. See haigla oli juhitud Sloveenia partisanide poolt  alates detsember 1943 kuni sõja lõpuni. Haigla asus mägede vahel ja oli väga peidetud, et vaenlased seda ei leiaks. Seal ravitseti haavatuid partisane, ning nende silmad kaeti kinni kui neid sinna viidi, et keegi ei saaks teada haigla asukohta, ning vaenlased ei saaks seda hävitada. Kahjuks oli kogu ekskursioon sloveenia keeles, siis ei tea me just väga palju asjade ajaloost ja olemusest, teame vaid nii palju kui meile siis inglise keelde ära tõlgiti. See koht oli tõeliselt kaunis, kui oskaks vaid seda kõike sõnadesse panna, kuid see on võimatu! Need mäed, mis meid ümbritsesid, need joad ja veed, mis seal jooksid, see kõik oli tohutult vapustav ja kaunis vaatepilt! Kahjuks oli kohe alguses öeldud, et seal ei tohi pildistada ja kahjuks ei saanud me seda kõike kaunist jäädvustada, kuid võtsime googlest mõned pildid, et saaksite natukene aimu ja ettekujutlust, milline see kõik välja nägi!

Täpselt ei mäleta, kuid seal vist tehti niiöelda operatsioone ja võeti kuule välja jne.

Ülevalt vaates haigla ala

Köök

Patsientide voodid

Puhkeruum

Trepp, mis viis üle haiglasse

Kahjuks oli 2007. aastal seal paduvihmade tõttu väga suur üleujutus ning paljud majad ja osad haigla alast, said kahjustada ning need taastati ja alates 2010. aastast on taas võimalik haiglat külastada. Nagu piltidelt võib juba näha, on tegemist väga kauni kohaga, ning raske on piltidega või sõnadega kirjeldada seda kogu nägemust ja elamust, mis me seal saime, sest nagu öeldakse oma silm on kuningas! Juhtud sinna kanti minema, siis see on koht, mida tasub kohe kindlasti külastada! Väärt kogemus ja pilet ei ole ka kallis, kõigest 4 eurot, sellise kauni vaate ja ajaloo eest.

Kolmandaks peatuseks oli siis linn, nimega Skofja Loka. Kõigepealt läksime me ülesse Skofja lossi juurde, kus siis asub ka muuseum ja saab sisse minna uudistama, kuid kuna olime ekskursioonil ühe Nova Gorica kooliga koos, siis pidime käima ja tegema kõike, mis nemad ja nende kava ei näinud ette muuseumi külastamist, seega kohtusime lossi juures giidiga, kes tegi ekskursiooni Skofja Loka linnas. Meie jaoks meenutas see linn pigem Tallinna vanalinna. Kõik oli vanaaegne ja hästi kena, ja samas ajalooline. Jalutasime palju ringi ja uudistasime erinevaid maju ja kujutisi. Hiljem külastasime ühte kohvikut, kus võtsime tassike kohvi ja kooki. Kui söödud ja joodud oli kell juba saamas nii palju, et oli aeg minna tagasi bussi juurde ja meie ekskursioon hakkas läbi saama, ning algas sõit tagasi Nova Goricasse. 

Tohutult kaunis vaade ja väga kena sild Skofja Lokas

Skofja Loka mäe üleval olev loss/ muuseum 

Reis oli väga tore ja jäime igati rahule, ega kahetse, et sinna läksime ja ühe päeva meie Sloveenias oldud ajast kulutasime. Kaasreisijad olid küll VÄGA lärmakad ja veidi ülemeelikud, kuid saime hakkama. Giidid rääkisid igalpool vaid Sloveenias keeles, ning me ei saanud midagi aru. Õnneks olid meiega kaasas ka Martin ja Alex, kaks kohalikku poissi, kes eelmisel kuul oli praktikal Eestis, Rakveres. Nemad siis olid meie tõlkijad terve reisi vältel, tänu nendele saime ka siis veidikene aimu ajaloost ja kohtadest, kus me käisime!