Pühapäev, 20. märts 2016

ESIMENE PÄEV


Meie reis sai alguse 19 öösel kell 2 Rakverest, kui sõitsime Tallinna, et jõuda lennukile, mis väljub kell 5.30. Lennujaamas meil erilisi probleeme polnudki, ainuke võibolla see, et check-in oli veidikene keeruline, kuna masinad olid aeglased ja ei tahtnud meie ID-kaarte lugeda. Õnnelikult jõudsimegi lennukisse ja lend oli 2 tundi, ja jõudsime Frankfurti. Frankfurdi lennujaam on meeletult suur ja kõndimist ikka jagus korralikult. Pidime minema väravasse A50, mis asus lennujaama teises otsas, nii me siis kõndisimegi. Kui oli nähtud, kus värav asus, suundusime ringi vaatama ja uudistama. Kuna kõhud olid päris tühjad siis läksime lähimasse söögikohta ja tellisime endale toidud. Melissa tellis omleti ja mina baguette saia lihaga. Pettumus oli meil koheselt, kui söök meile lauda toodi, kuna hinnad olid päris kõrged ja toidud ei olnud kindlasti mitte hinnaväärilised. Sellega meie pettumused seal lennujaamas ei lõppenud. Lugesime tabloodelt uudiseid, et üks lennuk on kukkunud alla ja hukkunuid on üle 60-ne. Vot siis tekkis meil juba veidikene kõhe sees. Seejärel tuli tabloodele teade, et meie lennukil on mingi tehniline rike ja lend lükati edasi 1 tund. No nüüd olime küll närvis ja veidikene pabinas, kuid õnneks polnud midagi hullu ning tunni pärast oli lend ilusti väljumas ja ühe tunnine sõit Itaaliasse võis alata. Itaaliasse jõudes olime kõik õhinas, et saaks juba õue ja lennujaamast välja, et uudistada ümbrust. Ega seal eriti midagi vaadata ei olnudki, kuna olime kuskil linna äärses rajoonis arvatavasti. Esimese asjana ruttasime rongijaama pileteid ostma. Rongijaam oli seal samas lähedal, umbes 100 meetrit ja midagi keerulist sinna minna ei olnud. Piletite ostmisega meil probleeme ei olnud ja pilet maksis 14.55€, kui piletid ostetud suundusime välja ringi liiklema. Kuna kõhud olid taas tühjad otsustasime minna sööma. Astusime siis esimesse lähimasse kohviku, kus uksel oli meid rõõmsalt tervitamas üks kokkadest, kes meid lauda juhatas ja toitusid pakkuma hakkas. Otsustasime, et kui juba Itaalias oleme siis proovime ikka kohaliku pastat süüa, nii me siis tellisimegi pasta bolognese parmesani juustuga ja kõrvale värskelt pressitud apelsini mahla. Võime käsi südamel öelda, et see on meie elu parim pasta, mida me söönud oleme. See oli tõesti meeletult hea, ning see kõik läks meile 9€ maksma, mis on väga normaalne ja hea hind sellised söögi eest. Kui kõhud täis, suundusime tänavale, et ümbrisega veidi tutvuda. Ega seal midagi väga vaadata ega uudistada ei olnudki. Tänavate ääres olid mõned poed, kus sees käisime ja suveniire ostsime, kuid kohvrite ja pagasiga oli väga raske ja keeruline kuskil poodides käia, siis otsustasime, et võtame kuskilt süüa kaasa õhtuks ja suundume rongijaama tagasi, et ehk saame varasema rongiga minna. Läksime ühte kohviku, kust uurisime kas saame osta toitu kaasa, ja õnneks saime jaatava vastuse. Melissa võttis endale köögiviljad ja mingi saiarulli, mina võtsin musta riisi koos krevettidega. Esimest korda elus nägime musta riisi, millest me polnud kuulnudki, ja taas võime seda soovitada, sest see oli väga hea. Toidud ostetud ja suundusime rutates rongijaama. Seal esines meil päris palju komplikatsioone. Kõigepealt ei leidnud me kohta, kust meie rong läheb, kuna kõik liiklus toimus maa all tunnelites ja kõik oli nii keeruline. Samuti tuli piletid ühes rohelises masinas augustada, millest meil aimugi polnud. Üks kena noormees aitas meil piletid augustada ja meie seiklus jätkus. Melissal üks mees võttis lambist kohvri ja aitas meil tunnelis treppidest üles, ning kohale jõudis küsis meilt kohe raha. Siis kui juba hilja oli, tuli meelde küll, et ei tohi ju anda, kuna soovivad kohe raha. Tegime noormehele ilusti selgeks, et me väga täname, kuid meil ei ole raha vaid on ainult rongipiletid. Mees ei jätnud alguses rahule meid kuid hiljem loobus ja läks minema. Muidugi ta juhatas meid ka valesse kohta ja oleksime äärepealt rongist maha jäänud, kui rongist väljunud töötajalt poleks küsinud, kas oleme õiges kohas. Mees juhendas meid õigesse kohta ja saime rahulikult edasi sõita. Rongis üks kohalik mees ütles, et meil on piletid valelt poolt augustatud ja saame trahvi, mis pidi olema päris suur summa. Olime jumala paanikas ja õnnetud, et normaalne, see veel puudus. Kui tund oli juba sõidetud jõudis kontrolör alles meieni ja jumal tänatud ausalt, aga trahvi me ei saanud ja piletid olid kehtivad. Itaalias oli meid rongijaamas ootamas meie juhendaja Irena, kes meid oma autole võttis ja ühika juurde tõi. Teepeal näitas ta meile kus asub suur keskus Qlandia, kuhu me siis ka hiljem uudistama läksime. Meiega liitus ühikast üks poiss nimega Robin, kes on pärit Hollandist ja õpib siin. Tema juhatas meid siis keskusesse, tutvustas poodi ja jutustas niisama. Kui me lõpuks keskusest tagasi ühika jõudsime olime nii väsinud, et suundusime kõik oma tubadesse. Olime veidikene internetis ja läksime magama, kuna magamatus ja väsimus olid meeletud. Ühika kohta võime öelda nii palju, et meie tuba on väga ilus, ja oleme igati rahul ega saa kurta. Kahjuks ei ole meil võimalust ise süüa teha, mis on suur miinus, kuid siin pidi olema mingi väike ruum kuskil ühikas, kus saab teha endale teed ja niiöelda väikest võileiba, kuid pliite ega külmkappe siin ei ole. Aknast on meil väga ilus vaade, otse mägedele ja kaunile loodusele. Ühikas peame nädalavahetustel olema 1.30 ning nädala sees kell 11. Homme on meil vaba päev ja kavatseme minna lähemalt tutvuma ümbruskonnaga.
Frankfurdi lennujaam

Mäed lennul Tallinn- Frankfurt

Meie esimene pasta Itaalias Veneetsias

Melissa Veneetsias

Frankfurdi lennujaamas

Söömas Frankfurdi lennujaamas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar