Täna oli meil siis koolis tööpäev, kuna seal toimus lõpuklassidel lõpuball ja inimesi oli tulemas üle 200. Aitasime köögis teha toitlustust, mis osutuks väga vahvaks. Aitasime teha puuvilja vaagnaid, mis tulid väga kaunid! Samuti pidime tegema väga suure GN-i täie kreeka salatit.
Lisan siia ka siis mõned pildid vaagnatest, mida aitasime valmistada!
Selline nägi välja lihavaagen
Selline nägi välja saal, kus toimus pidu
Puuviljavaagen kiivide, meloni, maasikate, ananassi ja viinamarjadega
Melonitest valmistatud kaunistused
Saime täna tund aega varem minema, seega jalutasime vaikselt läbi Šempeteri linna bussijaama poole, et siis bussi seal oodata ja sõita tagasi Nova Goricasse, kuid oh õnnetust. Kõndisime parasjagu siis bussijaama poole, kui nägime kuidas üks vanem mees, keda olime ka hommikul kooli minnes kohanud, jooksis täiel kiirusel peaga kõvasti vastu suurt toru, mis asus ühe maja küljes. Mehel oli pea täiesti verine ja kukkus maha küüru. Meie Melissaga selle peale ehmatasime meeletult ja jooksime kohe ligi, mina hakkasin karjuma inglise keeles, et "help someone" ja Melissa hakkas jooksma tee ääres ja kätega abi kutsuma, et keegi auto kinni peaks ja appi meile tuleks. Inimesed lihtsalt seisid, ega tulnud keegi meile appi, meie hoidsime pisaraid tagasi, ega osanud midagi teha, me ei teadnud isegi kohalikku kiirabi numbrit. Lõpuks Melissa käe liigutuste peale peatas üks kohalik naine auto ja tuli meile joostes appi. Ta helistas koheselt kiirabisse, kuid sealt ei saanud ta kedagi kätte. Seejärel helistas politseisse, kust lubati tulla, ning natukese ajapärast sai ka kiirabi kätte, kes lubasid kiirelt tulla. Mis meid kõige rohkem ajas marru oligi see, et inimesed sõitsid ja kõndisid mööda, aga mitte keegi ei tulnud meile appi. Kohalik naine suhtles mehega, ja mees ütles, et tal on väga suured valud ning pea oli tal samuti verine. Kuna mees ütles, et tal on valus, siis ei julgenud me teda väga ka liigutada, et ehk on ta müned kondid või roided murdnud, ning võiksime liigutamisega veel rohkem liiga teha. Olime seal seisnud juba vähemalt 15 minutit ja püüdnud meest aidata, kui kiirabi ega politseid polnud endiselt tulnud. Hoidsime mõlemad pisaraid tagasi ja olime täiesti shokis. Inimesed muudkui vahtisid ja põrnitsesid, aga äbikätt ei ulatud keegi peale sella kohaliku naise, ühe mehe, kes tuli ja ka üks mees, kes oli turist nagu meiegi Melissaga. Olime vihased ja väga mures, et kuhu abi nii kauaks jääb, mille peale kohalik naine vastas, et medõdede maja on meil üle tee, aga ABI LIHTSALT EI TULE! Mis riik see selline on? Sellised inimesed ongi meid siis ümbritsemas või? Meie buss oli peagi väljumas ja me ei saanud jääda enam ootama, küsisime vaid naiselt kas lubab, et jääb mehega kuni abi saabub ja lubas meile, et ei lahku ennem kui kiirabi tuleb. Isegi kui istusime juba bussis, siis värisesime seest ja olime täiesti endast väljas. Kuigi me ei tundnud seda meest, oli meil siiski kahju ja tõttasime kohe appi, kui teda sellisena nägime, aga häbi neile teistele, kes vaid vahtisid ja ei teinud tema aitamiseks midagi. Kui poleks tulnud seda naist appi, ei kujuta ettegi, mis oleks võinud juhtuda, sest meie ju oleme turistid ja ei oska kohalikku keelt, isegi kui oleksime helistanud kiirabisse, ei oleks me osanud kohalikku keelt, ega isegi mitte kirjeldada mis juhtus või kus me asume!
Au sellele naisele, kes meile appi tõttas!
Ja siit ka üks märkus, palun inimesed märgake üksteist oma ümber, ärge kõndige mööda inimestest, kes lamavad kuskil maas või näed, et ehk vajaksid nad abi! Sest ükskord olete võibolla teie olukorras, kus vajaksite teiste abi ja siis oleksite kindlasti pahased ja kurvad, kui teid keegi ei aitaks!
Maailma parandamine algab iseendast!
