Elu pärast praktikat Sloveenias

Meie praktikast Sloveenias on nüüd möödas juba paar kuud, ning see aeg on möödunud väga kiiresti.

Kui võtta nüüd kokku lühidalt meie reis ja seal kõik toimunu, siis võib öelda, et oli nii naeru kui ka nuttu, sest nagu ütleb vanasõna, ei ole head ilma halvata. Meie jäime oma praktikaga igati rahule ning ei saa öelda otseselt ühtegi halba sõna.

Miks ma soovitaksin praktikat välismaal ka teistele?

Vastus on tegelikult väga lihtne. Selline võimalus, minna tasuta välismaale praktikale, kuhugi restorani, ehitusele või ükskõik kuhu, see on erakordne võimalus! Me ei kahetse hetkeksi, et sinna praktikale läksime ja oleme siiani sellest tegelikult suures vaimustuses. Me saime sealt endale väga head sõbrad ning meeletult palju kasulikke tutvusi erinevates kohtades. Isegi tööpakkumised saime endale sinna. Öeldigi, et tulge koolist ära ja meile tööle, et nii tublisid abikäsi läheb alati igalepoole vaja. Teades, et saime välismaale ning peagi on ära minek, olime väga pabinas, kas ikka saame keelega hakkama, kuidas me elame seal terve kuu, ilma pere ja sõpradeta, kuid mõtlesime täiesti üle. Inglise keele kursuse tunde saime juba koolis, ning algteadmised olid olemas, ning jäi loota vaid parimale. Kohapeal saime juba ruttu aru, et keelega meil probleeme ei tule, sest kui ei saa sõnadega midagi selgeks tehtud, tuleb see teha selgeks kehakeelega. Kindlasti avardab praktika väga rohkelt inimese silmaringi ning annab tohutult suure kogemuse. Paljud loobuvad praktikast välismaal oma poiss- või tüdruksõbra pärast, kuid see on tegelikult väga ebaõiglane ja vale. Meie vaatenurk on see, et kui su elukaaslane/ partner, ei mõista kui suur võimalus see tegelikult on siis ei ole see suhe ka väga aus ja õige. Partner peaks ausatama teise poole otsust ja  soovima talle ainult head, mitte teda takistama kasutamast erakordseid ja meeletult häid võimalusi! Siit ka meie jutu juhtmõte, ÄRA MÕTLE, KOHE ÜTLE-JAH!

Tahame tänada teid kõiki, kes te olite meile sellel teekonnal toeks ja leidsite ka aega lugemaks meie blogi ning andmaks tagasisidet! Ligimese toetus ja poolehoid on väga tähtis, ning see on väga suureks motivatsiooniks, kõiges, mida me ka ei teeks!

Kohtumiseni järgmises blogis ja uuel reisil, sest me ei kavatsegi seda jätta meie viimaseks praktikaks välismaal. Uuel õppeaastal, uue hooga!

GERDA & MELISSA

Gerda restoranis Metulj

Üleeile oli siis minu viimane päev restoranis Metulj. Hommik algas nagu ikka, et läksin 10ks tööle, oli kohvipaus ja siis alustasime igapäevaste toimetustega. Kuna täna oli viimane päev olin kaasa võtnud ka shampuse ja koogi, mis oli minu poolt tänutäheks töötajatele. Kõik olid väga üllatunud, et midagi tööle viisin ja neid ilusti viisakalt tänasin.. Kui igapäevased tööd ja toimetused olid tehtud, sain väga suure üllatuse osaliseks, kui nägin, et minule oli tehtud suur pidulaud, et mind ilusti ja väärikalt ära saata. Ma olin tõesti väga üllatunud, ega teadnud mida öelda või teha. Aga sellega minu üllatused veel ei lõppenudki.. Kui olin lahkumas, toodi mulle kingikott, koos kohaliku Terani veiniga, mis on siin väga populaarne ja samas ka traditsiooniline vein. Kõik töölised olid tulnud just selleks ajaks, kui töö lõpetan, meile restorani, et kõik koos, mind ära saata. Inimesed tulid mind kallistama ja ütlesid, et jäävad mind väga igatsema, et neil on heameel, et just minusugune neile restorani saadeti. See oli moment, kui minu nägu katsid pisarad, kuna olin nende käitumisest ja üllatustest väga liigutatud. Ülemus tuli veel minu juurde, pani käe ümber ja ütles, et ma ei nutaks, et olen alati neile tagasi oodatud, mille peale viskas tööline Mili nalja, et ma võtku Sloveeniast mees, ja mingu Metulj restorani tööle. Kallid tehtud, pisarad nutetud, suundusin siis ühika poole. Poolel teel hakkasin uurima seda veini, mis olin kingiks saanud, ja oh ülltust, peale veini oli kingikotis ka ümbrik, mille sisse oli poetatud 100€ koos kirjaga, et tänavad Metulj töölised. Siis olin ma küll täiesti sõnatu, kuna midagi sellist ei oleks ma osanud oodata. Enne lahkumist restoranist, pidin lubama, et lähen sinna veel viimast korda sööma, ennem kui suundun tagasi Eestisse, mis juhtub juba sel pühapäeval.
Jään restorani Metulj väga igatsema! Töölised olid kõik väga rõõmsad, abivalmid, ning lasid mul alati proovida valmistada uusi toite, ja samas huvitusid ka päris palju Eestist. Näiteks tuli jutukäigus välja, et kokk Jan, teab Paide linna, tänu Paide jalgpalli meeskonnale, kelle kohta ta olevat kuskilt, midagi kuulnud, igatahes väga vahva!

Boss ütles mulle ennem mu lahkumist, et olin terve kuu aega nagu nende pisike lapseke, keda nad õpetasid, nii kuis oskasid ja võimalusi oli!
Tuult tiibadesse Metulj!
 Metulj (liblikas)

Kiired ajad

heii kõigile!

Vabandame, et oleme nüüd nii pika pausi kirjutamisega teinud, kuid lihtsalt ei ole aega kirjutamiseks. Kuna täna mina (Gerda) olen veidikene tõbiseks jäänud ja praktikale ei jõudnud, siis on aega ka veidikene siia kirjutada meie tegemistest.

Nädal on möödunud väga kiiresti ja tegemisi on olnud palju. Kuna oleme koguaeg kas praktikal koolis või restoranis, siis polegi väga kuskile jõudnud uudistama minna. Küll aga saabusid vahepeale ühikasse kaks Soome tüdrukut, Suvi ja Taru, on nende nimed. Täitsa vahvad ja toredad tüdrukud. Oleme neile õhtuti peale tööd siis tutvustanud linna, ning eile käisime söömas ka minu restoranis Metuljs. Kahjuks midagi uut ja põnevat ei olegi kirjutada, kuna kõik on üsnagi tavaline ja nagu mainisin, pole saanud kuskil käia, kuna õhtul praktikalt tulles on väsimus suur ja ega jaksagi kuhugi väga siis enam seigelda.

Kuna internet suletakse meil igapäev kell 22:30, siis kasutamegi peale tööd aega enamjaolt kas internetis olemiseks või õppimiseks. Eriliselt tahaksime tänada Rakvere Ametikooli toitlustuse õpetajat Tiina Mäeks, kes meid interneti vahendusel kooli asjadega kursis hoiab ja vajadusel aitab. Nii me siis tegelemegi kooli asjadega, ja nüüd tulemas ka suur kokkade vaheline võistlus koolis, mille jaoks peame siis eeltööd tegema ja end ettevalmistama. Seega ei ole meil siin ainult lust ja lillepidu, tuleb tegeleda ka õppetööga!

Ilmad on meil väga ilusad ja ei kurda, iga päev on kuskil 23-25 kraadi sooja, ja tunne on suurepärane. Kui meie käime riides õhukeselt ja siiski on palav, siis kohalikud käivad +20 kraadi joped seljas ringi ja vist paneksid veel talvemantlidki selga, kui saaksid. Kuna ühel päeval tuli ka vihma, siis kõik loodus on kohe palju ilusam, kõik on väga roheline, lõhnab hästi ja kaunis vaade. Siinset loodust ei annagi võrrelda Eesti loodusega, kuna siin on kõik hästi roheline, kaunis ja ka kõrged mäed annavad väga palju juurde, kuigi kohalikud neid mägedeks just ei nimeta, pigem küngasteks.

Nüüdseks oleme siis Sloveenias olnud juba peaaegu 3 nädalat, ja 1 nädal on veel jäänud. Omavahel rääkides olime ühel meelel, et jääme seda kohta väga igatsema. Praegu ei ole isegi veel erilist kodu igatsust ja võiks nagu veel paar nädalat siin olla. Kõik on meie jaoks uus ja põnev, ning alati on tore avastada midagi uut ja kogeda uusi toredaid kogemusi.

Täna käis meid ühiselamus külastamas meie Sloveenia juhendaja, Irena, kes siis rääkis meile täpsemalt 17.aprillist, kui algab tagasi sõit Eestisse. Start on öösel kell 2.30 ja Eestisse peaksime jõudma päeval 13.30. Hea on teada, et seekord ei tule nii pikka seiklust, kui oli meil siia tulles, kui reis algas kell 2 öösel Tallinnast ja Sloveeniasse jõudsime õhtul kell 8. Loodame, et tagasi minek läheb ilusti ja sujuvalt ning ilma probleemideta.

Kohtumiseni!

Ilus hommik ja jube päeva lõpp

Täna oli meil siis koolis tööpäev, kuna seal toimus lõpuklassidel lõpuball ja inimesi oli tulemas üle 200. Aitasime köögis teha toitlustust, mis osutuks väga vahvaks. Aitasime teha puuvilja vaagnaid, mis tulid väga kaunid! Samuti pidime tegema väga suure GN-i täie kreeka salatit.
Lisan siia ka siis mõned pildid vaagnatest, mida aitasime valmistada!

Selline nägi välja lihavaagen

Selline nägi välja saal, kus toimus pidu

Puuviljavaagen kiivide, meloni, maasikate, ananassi ja viinamarjadega

Melonitest valmistatud kaunistused

Saime täna tund aega varem minema, seega jalutasime vaikselt läbi Šempeteri linna bussijaama poole, et siis bussi seal oodata ja sõita tagasi Nova Goricasse, kuid oh õnnetust. Kõndisime parasjagu siis bussijaama poole, kui nägime kuidas üks vanem mees, keda olime ka hommikul kooli minnes kohanud, jooksis täiel kiirusel peaga kõvasti vastu suurt toru, mis asus ühe maja küljes. Mehel oli pea täiesti verine ja kukkus maha küüru. Meie Melissaga selle peale ehmatasime meeletult ja jooksime kohe ligi, mina hakkasin karjuma inglise keeles, et "help someone" ja Melissa hakkas jooksma tee ääres ja kätega abi kutsuma, et keegi auto kinni peaks ja appi meile tuleks. Inimesed lihtsalt seisid, ega tulnud keegi meile appi, meie hoidsime pisaraid tagasi, ega osanud midagi teha, me ei teadnud isegi kohalikku kiirabi numbrit. Lõpuks Melissa käe liigutuste peale peatas üks kohalik naine auto ja tuli meile joostes appi. Ta helistas koheselt kiirabisse, kuid sealt ei saanud ta kedagi kätte. Seejärel helistas politseisse, kust lubati tulla, ning natukese ajapärast sai ka kiirabi kätte, kes lubasid kiirelt tulla. Mis meid kõige rohkem ajas marru oligi see, et inimesed sõitsid ja kõndisid mööda, aga mitte keegi ei tulnud meile appi. Kohalik naine suhtles mehega, ja mees ütles, et tal on väga suured valud ning pea oli tal samuti verine. Kuna mees ütles, et tal on valus, siis ei julgenud me teda väga ka liigutada, et ehk on ta müned kondid või roided murdnud, ning võiksime liigutamisega veel rohkem liiga teha. Olime seal seisnud juba vähemalt 15 minutit ja püüdnud meest aidata, kui kiirabi ega politseid polnud endiselt tulnud. Hoidsime mõlemad pisaraid tagasi ja olime täiesti shokis. Inimesed muudkui vahtisid ja põrnitsesid, aga äbikätt ei ulatud keegi peale sella kohaliku naise, ühe mehe, kes tuli ja ka üks mees, kes oli turist nagu meiegi Melissaga. Olime vihased ja väga mures, et kuhu abi nii kauaks jääb, mille peale kohalik naine vastas, et medõdede maja on meil üle tee, aga ABI LIHTSALT EI TULE! Mis riik see selline on? Sellised inimesed ongi meid siis ümbritsemas või? Meie buss oli peagi väljumas ja me ei saanud jääda enam ootama, küsisime vaid naiselt kas lubab, et jääb mehega kuni abi saabub ja lubas meile, et ei lahku ennem kui kiirabi tuleb. Isegi kui istusime juba bussis, siis värisesime seest ja olime täiesti endast väljas. Kuigi me ei tundnud seda meest, oli meil siiski kahju ja tõttasime kohe appi, kui teda sellisena nägime, aga häbi neile teistele, kes vaid vahtisid ja ei teinud tema aitamiseks midagi. Kui poleks tulnud seda naist appi, ei kujuta ettegi, mis oleks võinud juhtuda, sest meie ju oleme turistid ja ei oska kohalikku keelt, isegi kui oleksime helistanud kiirabisse, ei oleks me osanud kohalikku keelt, ega isegi mitte kirjeldada mis juhtus või kus me asume!

Au sellele naisele, kes meile appi tõttas!

Ja siit ka üks märkus, palun inimesed märgake üksteist oma ümber, ärge kõndige mööda inimestest, kes lamavad kuskil maas või näed, et ehk vajaksid nad abi! Sest ükskord olete võibolla teie olukorras, kus vajaksite teiste abi ja siis oleksite kindlasti pahased ja kurvad, kui teid keegi ei aitaks!

Maailma parandamine algab iseendast!

Uusi teadmisi ja häid tähelepanekuid

Meil on teile häid uudiseid!

JUHUHUUUUU- esmaspäeval tulevad meie ühiselamusse kaks tüdrukut Soomest. Tegime juba plaanid valmis, et kui nad soovivad siis võtame nad oma kampa, ning tutvustame neile erinevaid kohti, kus oleme juba käinud ja kuhu plaanime minna. Arvan, et neil oleks heameel, kui me neile kohti tutvustaksime ja niiöelda giidideks oleksime. Ja nagu öeldakse siis seltsis on ju segasem!

Eile õhtul, kui käisime väljas jalutamas, otsustasime, et läheme Gerda restorani Gostilna Metulj ja sööme sokolaadi suffleed. Ja nii me siis tegimegi!

Kui sufflee oli söödud, pakkus teenindaja meile, et kas sooviksime maitsta kohalikku veini ning ilma pikema mõtlemata olime me ka nõus. Nii ta tõigi meile kõigile väikese klaasitäie kohalikku veini, ja seda maja kulul. Ja natukese aja pärast tõi meile ka maja kulul pirnikooki, mis oli väga hea. Vein, mida me jõime, meeldis meile kõigile väga, ta oli selline magus ja mitte kange, pigem lahjem ja maitselt meenutas ta väga glögi, mida joome jõuludel. Selle veini nimi oli Teran.

SLOVEENIA KEEL

Sloveenia keel on väga sarnane vene keelele, ning paljud sõnad tähendavadki samu asju. Kui oskad vene keelt, siis saad ka väheke aru sloveenia keelest, sest need on tõesti väga sarnased.

Kirjutan siia ka mõned sloveenia keelsed sõnad, koos tõlgetega, sõnad, mida oleme siin õppinud ja juba peast teame.

Dobre dan- tere
Hvala- aitäh
Dobro- okei, selge, tere, headaega
Voda- vesi
Vera- usk
Kasilo- lõuna
Civio- tere
Juhe- supid
Malo- väike

Ning hetkel rohkem sõnu ei meenugi kahjuks, kuid kindlasti on neid veel.

Päevad täis elamusi

Täna käisime Solkani nimelises linnas, kus läksime ühele sillale, kust siis toimuvad benji hüpped. Kahjuks täna me ei näinud kedagi hüppamas, kuid vaade sillalt oli tõsiselt kaunis!

Sillal tehtud pilt, Raul, Melissa, Gerda

Sillalt vaade

Sillalt vaade

Väike selfie kohaliku hääletajaga

Vaade sillalt

Gerda selfietamas

Kui sillal oli käidud ja vaade nähtud, otsustasime iseseisvalt liikuda tagasi linna poole, kuna bussiga sõites nägime, et teeääres oli kaunis purskkaev ja palju vahvaid poode ja maju, otsustasime ka ise kaema minna. Lisan ka paar pilti, et näeksite, kui ilus kõik oli!

Purskkaevu juures, Raul, Ragnar, Melissa ja keskel Gerda

Väga vahva lillepood

Purskkaev

Kui purskkaev oli nähtud ja pildid tehtud, liikusime edasi ühe väga kauni kivist sissekäigu/aia juurde, kus jalutasime veidikene ringi ja tegime ilusaid pilte.

Selline see kaunis kividest tehtud aed/sissekäik siis oligi.

Täpselt ei oska öelda mis kuju või monument see on, kuid see oli eelmise pildil olema kividest tehtud sissekäigu juures.

Melissa poosetamas

Otsustasime, et me ei viitsi minna jala tagasi linna ning jäime üle tee olevasse bussijaama siis bussi ootama, kui olime juba tund aega ära istunud ja bussi oodanud, saime aru, et bussi ei tule ja hakkasime siiski jala edasi minema. Kuna olime päris kaua juba ära olnud ühiselamust, otsustasime, et lähme siis esimest korda restorani Gostilna pri Hrastu, kus töötab Melissa. Koht on väga ilus, toidud on maitsvad, kuid hinnad on siiski päris kallid!

Sellisest tunnelist kõndisime me Melissa restorani, kus ta töötab

Gostilna pri Hrastu

Selline oli meie toit, mis maksis 12 euri. See oli siis liha, koos kartulite, sinepi ja paprikaga tehtud kaste.

Gostilna pri Hrastu

Seiklusi siin ja seal

Vabandame, et pole ammu midagi siia kirjutanud, oleme nüüd olnud vahepeal päris hõivatud ja ei ole olnud aega väga toas istuda.

Kolmapäeval käisime ekskursioonil, mis oli väga vinge!

Meie ekskursioon algas hommikul 7.45, kui ühiselamu lähedal bussijaamast oli väljasõit. Esimene peatus oli siis umbes üle 100 km Nova Goricast väljas, kus näidati meile Sloveenia kõige sügavamat järve. Nii palju kui kohalike jutust aru saime, siis sinna on ära uppunud 4 sukeldujat, kuna sealne sukeldumine pidi olema raskendatud ja keeruline. Praegu on teada, et järv on 60 m sügav, kuhu on sukeldujad jõudnud, sealt madalamale minemine pidi olema juba riskantne. See koht oli väga ilus ja vesi oli nii sinine, ümber olid väga kõrged mäed, järv oli täpselt mägede vahel. Koht, mida tuleks kindlasti Sloveeniat külastades vaadata.

Sloveenia sügavaima järve kõrval olev veestik

Sloveenia sügavaim järv

Teine peatus oli siis Dolenji Novaki külas, kus läksime külastama ühte salajast teise maailmasõja aegset haiglat, mis nüüdseks on siis muuseumi kujul. Haigla nimi on Franja haigla, ning oma nime on ta saanud haigla juhi ja arsti järgi, kelle nimi oli Franja Bojc Bidovec. See haigla oli juhitud Sloveenia partisanide poolt  alates detsember 1943 kuni sõja lõpuni. Haigla asus mägede vahel ja oli väga peidetud, et vaenlased seda ei leiaks. Seal ravitseti haavatuid partisane, ning nende silmad kaeti kinni kui neid sinna viidi, et keegi ei saaks teada haigla asukohta, ning vaenlased ei saaks seda hävitada. Kahjuks oli kogu ekskursioon sloveenia keeles, siis ei tea me just väga palju asjade ajaloost ja olemusest, teame vaid nii palju kui meile siis inglise keelde ära tõlgiti. See koht oli tõeliselt kaunis, kui oskaks vaid seda kõike sõnadesse panna, kuid see on võimatu! Need mäed, mis meid ümbritsesid, need joad ja veed, mis seal jooksid, see kõik oli tohutult vapustav ja kaunis vaatepilt! Kahjuks oli kohe alguses öeldud, et seal ei tohi pildistada ja kahjuks ei saanud me seda kõike kaunist jäädvustada, kuid võtsime googlest mõned pildid, et saaksite natukene aimu ja ettekujutlust, milline see kõik välja nägi!

Täpselt ei mäleta, kuid seal vist tehti niiöelda operatsioone ja võeti kuule välja jne.

Ülevalt vaates haigla ala

Köök

Patsientide voodid

Puhkeruum

Trepp, mis viis üle haiglasse

Kahjuks oli 2007. aastal seal paduvihmade tõttu väga suur üleujutus ning paljud majad ja osad haigla alast, said kahjustada ning need taastati ja alates 2010. aastast on taas võimalik haiglat külastada. Nagu piltidelt võib juba näha, on tegemist väga kauni kohaga, ning raske on piltidega või sõnadega kirjeldada seda kogu nägemust ja elamust, mis me seal saime, sest nagu öeldakse oma silm on kuningas! Juhtud sinna kanti minema, siis see on koht, mida tasub kohe kindlasti külastada! Väärt kogemus ja pilet ei ole ka kallis, kõigest 4 eurot, sellise kauni vaate ja ajaloo eest.

Kolmandaks peatuseks oli siis linn, nimega Skofja Loka. Kõigepealt läksime me ülesse Skofja lossi juurde, kus siis asub ka muuseum ja saab sisse minna uudistama, kuid kuna olime ekskursioonil ühe Nova Gorica kooliga koos, siis pidime käima ja tegema kõike, mis nemad ja nende kava ei näinud ette muuseumi külastamist, seega kohtusime lossi juures giidiga, kes tegi ekskursiooni Skofja Loka linnas. Meie jaoks meenutas see linn pigem Tallinna vanalinna. Kõik oli vanaaegne ja hästi kena, ja samas ajalooline. Jalutasime palju ringi ja uudistasime erinevaid maju ja kujutisi. Hiljem külastasime ühte kohvikut, kus võtsime tassike kohvi ja kooki. Kui söödud ja joodud oli kell juba saamas nii palju, et oli aeg minna tagasi bussi juurde ja meie ekskursioon hakkas läbi saama, ning algas sõit tagasi Nova Goricasse. 

Tohutult kaunis vaade ja väga kena sild Skofja Lokas

Skofja Loka mäe üleval olev loss/ muuseum 

Reis oli väga tore ja jäime igati rahule, ega kahetse, et sinna läksime ja ühe päeva meie Sloveenias oldud ajast kulutasime. Kaasreisijad olid küll VÄGA lärmakad ja veidi ülemeelikud, kuid saime hakkama. Giidid rääkisid igalpool vaid Sloveenias keeles, ning me ei saanud midagi aru. Õnneks olid meiega kaasas ka Martin ja Alex, kaks kohalikku poissi, kes eelmisel kuul oli praktikal Eestis, Rakveres. Nemad siis olid meie tõlkijad terve reisi vältel, tänu nendele saime ka siis veidikene aimu ajaloost ja kohtadest, kus me käisime!

Restoranid

Gerda restoranis Gostlina Metulj

Mina siis töötan restoranis Gostilna Metulj, mis asub Nova Goricas ja 2 km kaugusel meie ühiselamust. Restoran on päris pisike, kuid väga kaunis ja hubane. Töötajaid just väga palju ei ole, ning vahetused ja tööpäevad on pikad. Uurisin veidikene, kuidas nad tööl käivad, mis vahetustega ja kui kaua, selgus, et on kaks vahetust, üks on 9-st 15-ni ja teine vahetus on 15-st 22-ni, ehk restorani sulgemiseni. Mis mind kõige rohkem üllatas oli see, et neil on nädalas AINULT 1 vaba päev. Mina siis vaatasin imestunult otsa, et kas tõesti, ainult üks ja nad vastasid sellepeale, et see on täiesti normaalne ja nad ei näe selles midagi imelikku. Köögis on korraga tööl peakokk ja siis üks abiline ja praegusel ajal ka mina. Teeninduses on korraga 2 inimest. Kõige rohkem rahvast käib lõunati, kus on köögis ikka päris korralik ja tihe jooksmine.

Nii hinnad kui ka söögid on restoranis väga head. Näiteks saad suure taldriku täie mereande, ainult 10 euroga, Eestis tuleb selle eest maksta ikka tunduvalt rohkem. Sellega meenubki kohe üks vahav päev restoranis, kus pidin puhastama kalmaare ja sorteerima kaheksajalgu, oii, oli see vast alles hirmus. Alguses võtsin kaheksajalad 2 näpu vahel kätte ja endal jube kole nägu peas. Kui teised töötajad seda nägid, hakkasid nad kõik kõva häälega naerma ja mul oli ikka päris häbi, ning siis mõtlesin, et okei mis seal ikka võtan siis juba peoga neid, et ega ei saa näidata, et ma mingi äpu olen ja OI ÜLLATUST, see ei olnudki tegelikult nii rõve ja jube kui alguses tundus. Ma ISEGI sõin kalmaare ja kaheksajalgu täna, ja oii kui head need olid, teinekordki võin neid süüa!

Restoranis Metulj friikartulid, kalmaarid ja kaheksajalad

Sealiha šnitsel kartulipudru ja chilli-kastmega

Kala, koos pestokastmeste kartulite ja sparglitega

Pooltoores liha, koos sparglite, kastme ja selliste pehmete taignaste pallidega (täpsemat nimetust ei oska kahjuks öelda, kuna nende nimi oli väga keeruline ja ei mäleta seda enam)

Võiroos koos toore lihakotletiga ja kaunistuseks marineeritud kurgilaastud ja paprika

Metulj köök

Singi ja juustuga täidetud pannkoogid jahu,muna,riivsaia paneeringus

Metulj köök

Inimesed Metulj resotranis on väga toredad ja sõbralikud, nii abivalmid ja enamjaolt kõik räägivad inglise keelt, seega igav mul just ei hakka seal. Ülemus on hästi tore vanem meesterahvas, kes siis töötab ise ka seal igapäevaselt teeninduses. Koguaeg kui töötajad omavahel midagi räägivad ja ma midagi aru ei saa ja kõik naerma hakkavad siis ma hakkan ka naerma ja ütlen, et "jaja", siis kõigil jälle nalja palju ja hakatakse mulle nende juttu inglise keelde tõlkima. Töötajad hoiavad mind väga ja koguaeg küsivad kas ma soovin midagi süüa või juua, või soovin ehk väikest pausi teha ja istuda. Restoran on väga timm ja ei ühtegi paha sõna!

Soovitan soojalt!

Melissa restoranis Gostilna Pri Hrastu                                                

Mina olen restoranis Gostilna Pri Hrastu, mis asub meie ühiselamust 3 km kaugusel ja sinna lähen ma jala igal hommikul. Minu tööpäev algab kell 8.00 ja lõppeb 15.00. Restoran on lihtsalt super, nii keskkond, miljöö kui ka sealsed inimesed ise. Klienditeenindajaid on meil 2-3, olenevalt nädalapäevast ja tööpäeva koormusest ning köögis on tavaliselt korraga kaks kokka ning kui on väga palju tööd siis on korraga köögis 3-4 kokka. Mind koheldakse restoranis väga hästi, inimesed on minu vastu lahked ja mind hoitakse seal väga ja tuntakse pidevalt huvi, kas vajan või soovin midagi. Hea on tõdeda, et inimesed ei ole mornid ja masenduses, vaid lõbusad, teevad ikka nalja ja lõbus on nendega töötada. Olen saanud proovida palju erinevaid toite, näiteks šokolaadi sufflee külma vaniljekastmega ja see oli tõsiselt hea. Täpsemat nimetust ma ei oska kahjuks öelda, kuid neil on olemas ka lilla kartul, kuna sellel oli keeruline nimi siis ei oska seda siia ka täpsemat nimetust panna.